Mesi on inimkonna ajaloos enim kasutatud magusaine. Hispaanias asuvatest Arona koobastest on leitud 15 000 aasta vanused koopamaalingud, mis kujutavad puulatvades metsikut mett koguvaid naisi.

Suhkruroog on taim, mis nõuab sooja ja niisket kliimat ning pärineb Lõuna- ja Edela-Aasia troopilistest osadest. Tänapäeva suhkruroog võib kasvada kuni nelja jala kõrguseks, kuid algne metsik taim oli tunduvalt väiksem. Arvatakse, et Uus-Guineas kasvatati suhkruroogu juba 6000 aastat eKr.

Algul närisid inimesed suhkruroogu sellisel kujul, nagu see oli, või valmistati sellest värskelt pressitud suhkrumahla. Roheline suhkrumahlajook on paljudes suhkruroo kasvukohtades tänapäevalgi populaarne janukustutaja, kuhu magususe tasakaalustamiseks lisatakse väike kogus sidrunimahla.

Aastal 500 eKr töötati Indias välja viis suhkruroost puhta suhkru eraldamiseks. 700. aastatel tõid araablased suhkruroo (sõna suhkur pärineb araabiakeelsest sõnast "shakar") vahemereäärsetele aladele ja 1400. aastatel viis Kolumbus suhkruroo Lääne-India saartele Ameerikas.

17. ja 18. sajandil olid enamikul Euroopa riikidel lõunapoolkeral kolooniad, kus kasvatati suhkruroogu. Reeglina töödeldi suhkruroog kohapeal istanduses toorsuhkruks ja saadeti seejärel Euroopasse, kus sellest valmistati lõplik „valge kuld“. Kuid suhkur oli ikkagi pigem luksus ja saadaval ainult heal järjel olevatele inimestele.

Euroopa saab endale oma suhkru
19. sajandi alguses blokeeris Napoleon kaubateed üle mere, mis muutis roosuhkru impordi Euroopasse keeruliseks. See sundis eurooplasi otsima võimalust suhkru kasvatamiseks külmemas kliimas.

1747. aastal demonstreeris saksa keemik Marggraf, et söödapeedist saab eraldada suhkrut, mis on identne suhkruroost saadava suhkruga. Tema õpilane Franz Carl Achard jätkas seda tööd ja pärast suurema suhkrusisaldusega (6–8%) peedi – suhkrupeedi – avastamist asutas ta 1801. aastal suhkrupeedifarmi, mida loetakse maailmas oma ala esimeseks.

Sordiaretuse kaudu arendati järk-järgult välja suhkrupeet, mille suhkrusisaldus oli sama kõrge kui suhkrurool (16–19%) ja kui tootmine sai ka riigipoolse toetuse, algas suhkru ajaloos uus ajajärk. 1880. aastal moodustas suhkrupeet 63% ülemaailmsest suhkrutoodangu toorainest.

Dansukker on Põhja- ja Baltimaade juhtiv suhkrutoodete kaubamärk. See on kaubamärk, mis tähistab kvaliteeti, meisterlikkust ja naudingut ning peegeldab pikka ja uhket ajalugu.

Alates 1850. aastatest hoogustus suhkrupeedi tootmine Taanis ja Rootsis ning just siin asuvad ka Dansukkeri juured. Paljude väikeste suhkrutehaste ja rafineerimistehaste ühinemise tulemusena asutati 1872. aastal De Danske Sukkerfabriker ja 1907. aastal Svenska Sockerfabriks AB.

Taani ja Rootsi ettevõtted ühinesid 1900. aastate lõpus ning alates 2000. aastast müüakse meie tooteid ühtse kaubamärgi – Dansukker – all umbes 30 miljonile tarbijale Põhja- ja Baltimaades. Dansukkeri brändi taga seisab ettevõte Nordic Sugar, mis kuulub kontserni Nordzucker Group.

Kuni 1940. aastateni toodeti suhkrut suhkrupeadena. Need kaalusid kuni 15 kg ja olid omalaadse kujuga, sest suhkur valati koonuselaadsetesse vormidesse, mille põhjas oli auk, kust liigne vedelik välja jooksis. Poodides lõigati suhkrupead väiksemateks tükkideks.

Põhjamaades ei söö me täna rohkem suhkrut kui 50 aastat tagasi, kuid tarbimisharjumused on muutunud. Sõjajärgsel perioodil läks üha rohkem naisi tööle. Hakkasime valmistoitu ostma ja väljas sööma, mistõttu ei olnud suurimad suhkruostjad enam leibkonnad.

Viimastel aastakümnetel on hakatud järjest rohkem huvi tundma ise asjade baaskomponentidest valmistamise vastu ja samuti on uue hingamise leidnud „kodus kokkamine“. Oma kaneelisaia küpsetamine või oma mooside või hoidiste valmistamine annab meile märksa rohkem kui pelgalt maitsenaudinguid. See annab ka võimaluse oma kätega tööd teha, lõõgastuda ning teha midagi igapäevarutiinist täiesti erinevat.